Meie igapäevane keel sisaldab mitmesuguseid väljendeid, kirjeldamaks olukorda, kui kaks inimest samamoodi tunnevad või mõtlevad. Tegemist on siiski pigem väljendusviisi ja metafooriga muusika, poeesia ja romantika valdkonnas, eks? Sest kaine mõistusega täiskasvanud inimesed ju ometi ei arva, et kahe inimolendi ajud võiks ka tegelikult samal lainepikkusel omavahel ühenduses olla.

Kui nii, siis on teadusel sulle suur üllatus varuks. Sina võid seda kutsuda heaks vibratsiooniks, samal lainepikkusel olemiseks või isegi meelte ühtesulamiseks, kuid teadus nimetab nähtust ajude ühendumiseks ning tegemist on täiesti reaalse, mõõdetava ja uurimisväärtusliku nähtusega.

Kuidas kohting läks? Vaata ajuskänneeringult!

Mõned teadlased viivad läbi vaatlusi või vaatavad üle kontrollnimekirju. Teised uurivad näidised või korraldavad teste. Princetoni ülikooli neuroteadlane Uri Hasson aga teeb veidi teisiti – ta toob päriselu laborisse, piiludes magnetresonantstomograafiga inimeste ajudesse ajal, mil nad sooritavad oma igapäevaseid tegevusi, näiteks vaatavad televiisorit või kuulavad teiste inimeste jutte kohutavatest kohtinguõhtutest.

Nagu selgitas ajaleht Princeton News, annab selline lähenemisviis huvitava sisevaate sellele, kuidas aju aja jooksul erinevat teavet integreerib ning näitab ka midagi täiesti hämmastavat – seda, mis juhtub, kui kaks inimest n-ö sügavuti ühenduvad. Selgub, et kui inimesed tunnevad, et nende vahel on väga tugev ja sügav side, siis hakkavad nende ajud piltlikult öeldes üksteist peegeldama.

Hasson ja kaastöölised võtsid vaatluse alla ajuskänneeringud kahel inimesel – ühel, kes rääkis oma halvast kohtingust ja teisel, kes teda kuulas. Ajulained kulgesid hämmastavalt ühtemoodi, olgugi, et üks rääkis ja teine kuulas – tegemist on kahe erineva ajufunktsiooniga. Ning mis veelgi intrigeerivam – mida tugevam side nende kahe inimese vahel skänneerimisjärgsel intervjuul tuvastati, seda enam nad „ühendusid“ ehk seda suuremas sünkroonis nende ajud töötasid ja üksteist peegeldasid.
„Mida tugevam on rääkija ja kuulaja ajude ühenduvus, seda paremini nad teineteist mõisatavad,“ selgitas Hasson.

„Mõnikord kui sa kellegagi räägid, on tunne, et sa ei jõua temani mitte mingil moel. Ja mõnel teisel juhul käib klikk kohe – ühendus on olemas. Kui kaks inimest tõesti teineteist mõistavad, hakkavad nende ajud ajapikku üksteisele ühtemoodi vastama.“

Paljugi sellest nähtusest on meile siiski siiani arusaamatu, kasvõi näiteks see, kuidas ühendumine ikkagi tegelikult toimub, kas see juhtub ainult näost näkku kohtudes või ka telefonivestluste ja videokonverentside ajal. Vaatamata sellele on teadlased kindlad, et mõnede inimeste vahel ühendumine toimub ja nad on päriselt n-ö samal lainepikkusel.

Allikas: inc.com