Kui mu noorem õde oli väike, kõndis ta pidevalt mööda maja ringi ja hoidis käes pildiraami minu vanavanaisast, ise samal ajal nuttes ja öeldes: „Ma igatsen sind, Harvey!"

Harvey suri enne, kui mina olin sündinud. Peale selle veidra sündmuse rääkis ka mu ema tihti sellest, et mu noorem õde korrutas aina asju, mida mu vanavanaema Lucy vanasti pidevalt ütles.

Kusagil teise ja kuuenda eluaasta vahel rääkis mu poeg mulle pidevalt, kuidas ta ise valis minu endale emaks.

Ta rääkis midagi sellest, et oli koos ühe teejuhiga ja oma ema välja valimine pidi teda aitama tema hingeteel ja elu eesmärgi täitmisel. Me ei rääkinud peres oma lapsega kunagi spirituaalsest maailmast, samuti polnud teda kasvatatud üheski kindlas usus.

Kirjeldus emavalimisest meenutas nagu supermarketis valiku tegemist. Seal oli olnud üks suur hele ruum, kus inimesed olid olnud reas nagu nukud ja siis mu poeg valis minu. Teejuht küsis temalt, kas ta on kindel ja mu poeg vastas, et on küll.

Samuti on mu pojal juba väga varajases eas suur tõmme Teise maailmasõja aegsete lennukite vastu. Ta suudab lennukeid ja nende osi tuvastada. Ta teab kus ja kuidas neid kasutati. Mul pole õrna aimugi, kust kohast mu laps sellist informatsiooni saada võis. Minu eriala on seotud keemiaga ja mu poja isa on seotud matemaatikaga.

Me kutsumegi oma last „Vanaisaks", seda tema rahuliku ja mõistliku loomuse tõttu. Ma ei oska muud arvata, kui et sellel lapsel on kindlasti vana hing.

Mu õde sündis samal aastal, kui mu isa ema suri. Mu isa väidab, et kohe, kui mu õde oli piisavalt vana, et rääkida, ütles ta mu isale: „Ma olen su ema."